maanantaina, toukokuuta 20, 2019

Postitus 8a järel

Kaheksa aasta järel teen uue postituse. Mul on tulevikuga seoses paar mõtet. Saab näha, kas need hakkavad tööle, või mitte.
QKYAGIDO

lauantaina, joulukuuta 08, 2012

Asjadest blogi jätk: http://asjadestii.blogspot.com/

Nii. Tegin uue blogi kuna Asjadest blogi mälumaht on ammendunud. Uus blogi -täpsemalt vana blogi loogiline jätk -asub aadressil http://asjadestii.blogspot.com/ . "asjadestii" tähendab tegelikult asjadest II. Blogi on blog.tr.ee -s regatud ja peaks olema nähtav ja ligipääsetav.

Esialgu on kõik uus ja lage aga ehk tasapisi saab tekitada ka psut muud elu. Peamine on siiski sama -uurida asju, arutleda nähtuste üle ja kiruda ebaõiglust. Olete teretulnud!

maanantaina, marraskuuta 26, 2012

Looduskeskkond põhjustab valu!

Täna oli meedias artikkel sellest, et paha last ei ole olemas. No okei. Kui pole siis pole. Küsimus on aga hoopis laiem. Tegelikult on ju kogu loodus täiesti vägivaldne! Loodus on isegi surmav!

Võtame mingi tüüpjuhtumi. Näiteks ma lähen ehitusele kolama ja astun endal naela läbi ketsitalla jalga. See põhjustab mulle rämedat valu! Lisaks veel kauakestvat emotsionaalset kannatust. Vähe sellest -ma saan sellise psühhotrauma, et hakkan tulevikus ehitustel ja muudes kahtlastes kohtades väga tähelepanelikult ringi vaatama ning olen astumisega ülimalt ettevaatlik.

Või näiteks ma ei pane talvel õue minnes jalga villaseid sokke -jälle sama jama -kannatus ja piin ja valu! Psühhotrauma (järgmine kord panen sokid juba hommikul jalga!).

Või mingi koer. Lähen näiteks võõrasse aeda ja koer hakkab haukuma (see tekitab hirmu! = psühhotrauma) ja halvemal juhul hammustab. Kuidas siis nii, eksole? Mis õigusega?

Siis veel igasugused muud jubedad kineetilisest energiast ja raskusjõust tingitud valud ja traumad: rattaga kukkumine, langeva puu alla jäämine, peaga vastu sillutist kukkumine, läbi eterniitkatuse kukkumine, vasaraga vastu näppu löömine, õnnetus mootorrolleriga jne. Kõik need juhtumid põhjustavad lapsele valu ja vaimset stressi. Halvemal juhul kaasneb sellega ka surm (kusjuures päriselt kaasneb!). Ma nagu ei mäleta, et oleksin sellistes tingimustes kellegiga kokku leppinud? Kes need piirid üldse seadis, ah?

Millest me siin siis üldse räägime?! Looduses valitseb täielik anarhia ja vägivald!

Mehed on idealistid -aga muidu lollid ja ebaratsionaalsed!

Juhtusin arutama täna seda igikestvat “naised on lollid ja mehed on sead”-teemat. Täpsemalt seda, et kas mehed on loogilised ja ratsionaalsed ja naised nagu rohkem tundeinimesed?

Jutt meeste ratsionaalsest ja loogilisest mõtlemisest näib mulle pigem mingi vana legendina, kui tõsiseltvõetava jutuna. Kohe seletan miks.
1) Mehed keeravad kokku kõige rohkem igasugust ülemaailmset jama. Sõdasid, massimõrvu, küüditamisi. Mehed mõtlesid välja tulirelvad ja aatompommi. On see ratsionaalne ja loogiline? Ei ole (okei, tulirelvad on).
2) Mehed sooritavad suurima osa kuritegudest. Kas kuritegevus on ratsionaalne? -arvestades seda, et nad püüavad pikemas perspektiivis paremat elukvaliteeti saavutada? Ei ole ratsionaalne. Ja kuna see pole ratsionaalne, siis pole see ka loogiline.
3) Mehed elavad hierarhilises maailmas. Muretsemine hierarhia pärast ja pidev enesetõestus viib kõikvõimalike konfliktideni. Nii endaga -kui ka ümbritsevatega. Jälle ebaloogiline värk seega.
Aga samas viitab see kõik idealismile. Kõiki oma kuritegusid ja sigadusi teevad mehed siiras usus ja idealismis. Nad usuvad tõsimeeli, et teevad maailma paremaks. Nad sõidavad koerarakendiga lõunapoolusele, lendavad raketiga kuule, purjetavad üksinda ümber maailma, mõtlevad välja valemi E=mc ruut, ehitavad isesihtuvaid lennukipomme, suundmiine, allveelaevu. Ja mis peamine -nad abielluvad.
See kõik on tunnistus ebaratsionaalsest ja ebaloogilisest idealismist.

lauantaina, marraskuuta 24, 2012

Millise relva läbi surid Islandi mehed X sajandil?

Tegin väikese uurimustöö. Lugesin Njalli saagas (eestikeelses väljaandes 330 lk) kokku kõik juhud, kus mainitakse kellegile surma toonud taparelva. Tulemused on huvitavad ja annavad ehk teatud pildi X-XI saj. populaarsematest relvadest ja tapmisviisidest (samas peab mäletama, et saagades kajastatud mehed olid tihtipeale ülikud või taluperemehed, kes omasid ilmselt paremaid relvi, kui rahvas üldiselt). Statistikasse võtsin vaid need juhud, kus taparelv on täpselt nimetatud.

Tapmised jaotusid nii:

Mõõgaga tapetuid -34 tk
Odaga -17 tk
Kirvega -11 tk
Tapriga -11 tk
Noolega -5 tk
Kiviga -1 tk
Keeva veega -1 tk
Tulega (majja sisse põletatud) -6 tk

Huvitav on fakt, et tapri puhul kasutati tapmiseks "tapri teravikuga torkamist". Tundub lausa, et tapper kujutas endast midagi sõjavasara taolist, millel oli lisaks raieterale ka terav torkeots (või kasutati torkamiseks kirve ülespoole kaarduvat teraosa?). Kuigi Eestis nimetati tapriteks pigem kergeid viskekirved.
Visatud odad püüti tihti õhus kinni ning heideti tagasi. Ka odavarte pooleksraiumine oli levinud. Kilbid purunesid tihti ning sageli ei suutnud need peatada ka oda või mõõgahoopi (oda visati fataalsete tulemustega läbi kilbi). Inimeste majja sissepõletamist peeti üldiselt alatuks ning seda võtet kasutati pigem, kui hädaabi. Samuti ei peetud sobivaks tappa magavaid vastaseid.

perjantaina, marraskuuta 23, 2012

Kas Eestis elavad välismaalased on luuserid ja tropid? Või pigem petised?

Tekkis vestlus, kus tõstatus Eestis elavate välismaalaste (=eurooplaste) probleem.

Kõik me tunneme mõnda britti või sakslast, kes siin Eestis midagi asjatab. Tekib küsimus, et miks nad siin on? Mis neil välismaalastel viga on? Midagi peab ju olema, sest ega nad muidu siia ei roniks.

Kas nad on mingid heidikud? On neil mingi maania? Või arvavad nad, et siin on kõik tasuta?

Sest me teame ju, et Eestis on väga nõme elada. Tegemist on üldtuntud ja moeka seisukohaga. Eesti on nö konnatiik, kus inimesel pole mingit tulevikku ja eneseteostusvõimalused on nullilähedased. Kõik vähegi arukamad eestlased on siit ammugi jalga lasknud ja elavad nüüd õnnelikku elu seal, kus on soe ja mõnus.

Miks need siis siin passivad? Mis diagnoosiga nad on?

Kas teha uus blogi või kustutada olemasolevat?

Kuna Blogger lubab 1 GB mälumahtu ja see on otsa saanud on tekkinud 2 varianti: a) kustutada käesolevast blogist osa kraami ära ja lisada vaikselt uut, b) teha blogi "Asjadest II". Kumb oleks parem?   Küsitlus on kah ->

keskiviikkona, marraskuuta 21, 2012

Kas Bloggeril saab mälu otsa?

Kas see on mingi adekvaatne jutt või? Kas tõesti on blogi pildimälu täis? Ei saagi enam pilte laadida?:

Whoops! You're out of space. You are currently using 100% of your 1 GB quota for photos. Upgrade storage
Photos are stored in your Picasa Web Albums account and are included in your 1 GB free quota for photos. Additional storage you purchase is shared between several Google products and is in addition to your free quota. Learn more

tiistaina, marraskuuta 20, 2012

Sööklas oli positiivne solgipang

Tõik, et keset valitsevat euroopalikku poliitkorrektsust laiutab sööklas otse toiduleti kõrval ilge solgipang, on minu meelest igati tervitatav. Tegelikult ongi toit ja solk toiduvalmistamisprotsessi kaks tippu -moodustades harmoonilise terviku. Mingil arusaamatul põhjusel püütakse meid panna aga uskuma, justkui solki polekski olemas! Inimesi sunnitakse keskenduma üksnes toidule ning keegi ei mäletagi enam, kui palju väärt toitu söömisest tegelikult üle jääb. Sisuliselt on tegemist täiesti arutult raisatud kaloritega, sest sigu kellele hüva kraam tarbida anda, pole enam kellelgi. Ning ka lapsed ei saa toidu olemusest midagi aru. Neil ei teki seost söögi ja solgi vahel, sest nad pole solki kunagi näinud. Solk on nende jaoks vaid kirjanduslik mõiste millel pole reaalsusega mingit seost.

Juhul, kui rahvas näeks iga päev sööklas lisaks ühepajatoidule ka solgitoobrit, hakkas mõnigi ehk juurdlema, kas tasub ikka vitamiinirikast peedisalatit söömata jätta või pisut jahtunud -kuid siiski manustamiskõlblikku -kaerahelbeputru minema visata.

Ahistavad juhised meestele

Ma olen alati rääkinud, et keskmine mees võib olla ülimalt leidlik ja innovatiivne. Mistõttu tulebki seda spontaanselt ilmnevat ettearvamatut loomingulisust spetsiaalsete märkidega piirata ja õigesse rööpasse juhtida. Teatud mõttes on see muidugi veidi kurb...